MUDELLENNUKID                                          

 

   

Lendavad paber-mudellennukid ja lennuki-purilennuki poolmudelid

.................................................................................................................................................................

Endel Helme on Eesti mudellennu- ja purilennuspordile üks alusepanijatest. Mudellennuga alustas ta Tallinna Õhuasjanduse Ühingu juures 1936. aastal. Ta oli tõenäoliselt esimene Eestit rahvusvahelisel areenil esindanud mudellennusportlane. 1938. aastal osales ta Soomes peetud võistlustel kummimootoriga lennukite klassis. Endel Helmel oli kandev roll Eesti mudellennuga seotud tegevuste ja võistluste organiseerimisel kuni 1985. aastani. Endel Helme oli koos Illar Link´i ja Ülo Keedus´ega 1958. aastal esmalennu teinud purilennuki HLK-1 üks konstrueerijatest.


Käesolev töövihiku-laadne materjal on Endel Helme koostatud. Selle materjali käsikiri valmis tõenäoliselt 1980ndate alguses. Antud materjalis esitatud juhiste järgi ja pisut vanemate abi kasutades on papist kujundite väljalõikamine ja kokkukleepimine jõukohane tegevus koolieelsele eale ja nooremate klasside õpilastele.
Allakirjutanu ei tunne ühtegi head inseneri, kes oleks hakkama saanud ilma tehnikaga seotud huviringides osalemiseta. Saamaks t
eada, mis noori huvitab, vajavad nad võimalust saada kogemusi läbi järeleproovimise ja katsetamise. Andkem neile see võimalus!


Mudellennukite konstrueerimise, ehitamise ja lennutamise vastu tekkiva huvi korral on võimalik leida teemaga süvitsi tegelemiseks mõni mudellennuklubi
ja seal tegevust jätkata. Suuremad keskused asuvad Tallinnas (Kullo ja Tallinna Nõmme Noortemaja), Tartus, Pärnus, Narvas ja Hiiumaal. Nõmme noored saavutasid Euroopa juunioride vabalennu meistrivõistlustel 2015ndal aastal pronksmedali. Olulise panuse selleks andis nõmmekas Tõnu Luman. Noori on nõu ja jõuga aitamas 2017. aastal täiskasvanute arvestuses vabalennu maailmameistrivõistlustel pronksmedali võitnud Raimond Naber. Pärnu juhendaja Ants Selgoja õpilane saavutas 2016. juunioride MM-l vabalennus 4. koha. Kindlasti on kompetentsi kuhjaga Tartus, kus noori on juhendamas paljukordne mudellennu vabalennu maailma- ja Euroopa meister Andres Lepp.


Keeruline algab lihtsast. Liikumine seatud eesmärgi poole algab esimesest sammust!
 

Ardo Pärna,
Tallinna Nõmme Noortemaja mudellennu ringi juhendaja

2017

.........................................................................................................................................................................

Kodulehe materjal (tekstid ja illustratsioonid) on Endel Helme 1983. aastal Noorte Tehnikute Majale koostatud käsikirja digiteerimine. Materjal on esitatud autentselt.

.........................................................................................................................................................................

Sissejuhatuseks:

Lennunduse algus asub kusagil varaste aegade hämaruses. Lendamissoov inimeses võis tekkida juba siis, kui meie eellased olid võimelised mõtlema ja analüüsima looduses toimuvat. Võib oletada, et ka mudellennuki, s.o. lendava mudeli ilmumine sai teoks samaaegselt esimeste lennuaparaatide ilmumisega.

Teadaolevatel andmetel tegeles mudellennukite ehitamisega ja lennutamisega ka esimese Vene lennuki konstruktor kontraadmiral A. F Možaiski juba 1876. aastal. 1877 ehitas V. Kress Peterburist paberist ja hiljem pulkadest paberkatte ja kummimootoriga mudellennukeid ning lennutas neid, et leida lendamise seaduspärasusi.

Paberist lendavate mudellennukite valmistamist koolide-, pioneerilaagrite ja -majade ringides propageeris Moskva kooliõpetaja ja mudelite valmistamise virtuoos P.-L. Anohhin, kes teenis omale hellitava nime „pabermudellennunduse isa“.

Käesolevas 1. kogumikus on 1. ja 5. mudel P.-L. Anohhini ainetel koostatud ning 2., 3., ja 4. puhul on mitmel juhul kasutatud Anohhini tehnikat.

Enne, kui asuda ehitama pabermudellennukeid, on vajalik tutvuda lendamise põhitingimustega. Selleks, et õhust raskem mudel püsiks õhus, peab olema tal tõstejõud (Y); selle tekitamiseks tiib (tiivad), liikumiskiirus (V); tiibadel positiivne seadenurk (α´), mis lennus tagab vajaliku kohtumisnurga (α), lennuks vajalik tsentreering (raskus- ehk masskeskme asetus tiiva keskmise aerodünaamilise kõõlu KAK suhtes), tasakaal ja lennu püsivust tagavad osad (stabilisaator ja kiil normaalskeemiga mudelil, tiivavääne sabata ehk vaidtiib mudelil).

Mudeli liikumisel õhus põrkuvad mudeli osad kokku õhuosakestega, mis takistavad mudeli liikumist ja moodustavad n.n aerodünaamilise kogutakistuse (Q); üksikosade otsmiktakistust tuntakse lennunduses rindtakistuse (X) nime all. Mudeli võime lauglennus lauelda kindlalt kõrguselt teatud kaugusele, s.o. suhet kõrguse (H) ja kauguse (L) vahel tuntakse kui lauglemissuhet (Ɛ=), mis sõltub mudeli aerodünaamilisest väärtusest (K), see aga on mudeli tiibade tõstejõu (Y) suhe kogu mudeli aerodünaamilise takistusega (Q) K=

Ka vastu- ja pärituul halvendavad või parandavad lauglemiskaugust (tuule kiirus U, mudeli lennukiirus V, vajumiskiirus Vy ja horisontaalkiirus Vx). Vaata joonist allpool! (joonis 1)

Joonis 1

A. Tuulevaikuses

B. Vastutuules

C. Pärituules

Mudeli tasakaalustamisel on oluline, et kogu mudel oleks tasakaalus tiiva keskmise kõõlu esimesel kolmandikul, s.o. raskus- ehk masskese asugu tiiva kõõlu KAK esimesel komandikul (28%-33%) ehk tõstejõu Y rakenduspunktiks või sellest õige vähe eespool. (joonis 2)

Joonis 2

Mudeli kallaku stabiilsuse tõstmiseks antakse tiivale „V“-kuju (joonis 3) 1,5⁰-10⁰.

Joonis 3

Mudeli tiiva V-kuju põhjustab kallakusse sattunud mudelil kallakupoolse külglibisemise ja see omakorda langenud tiiva kohtumisnurga suurenemise ja tõusnud tiiva kohtumisnurga vähenemise, mis kutsub esile tõstejõu suurenemise allalangenud tiival ja tõstejõu vähenemise tõusnud tiival. Kuna raskusjõud mõlemal tiival on peaaegu võrdsed, siis vajunud tiib tõstejõu suurenemise tõttu hakkab tõusma ja tõusnud tiib laskuma kuni mõlema tiivapoole tõstejõud on võrdsed, s.o. seiskub siis, kui tiib on rõhtasendis ja külglibisemine lakkab. Lennusuuna püsivust tagab mudeli kiil, mis peab olema rangelt paralleelne mudeli pikiteljega, ka mudeli kere olgu sirge.

Mudeli pikipüsivust garanteerivad raskuskeskme õige asukoht ja stabilisaator, mis hakkab töötama niipea, kui vastutulev õhuvool ei ole stabilisaatori pinnaga paralleelne. Mudel, mille raskuskese on väga ees (eespool 28% KAK), pikeerib ja seda saab „ravida“ kas mudeli ninast raskuse (trimmraskuse) vähendamisega kuni normaaltsentreeringu saavutamiseni või vähema pikeeriva tendensi korral stabilisaatori negatiivse seadenurga veel suuremalt negatiivseks muutmisega (st. tagaserva ülespainutamisega). Kui mudeli nina on kerge ja RK asub tagapool 33% KAK, siis suuremat puudujääki tagumises tsentreeringus (45%-70% KAK) tuleb kõrvaldada mudeli ninna raskuse juurdelisamisega (näiteks kirjaklambrid). Vähemaid nihkeid kuni 45%-50% saab ka stabilisaatori nurga vähendamisega kõrvaldada; kallutatakse stabilisaatori tagaserva allapoole, kuni mudel hakkab normaalselt lauglema.

Stabilisaatori pinna kalduolek mudeli pikitasandi suhtes paneb mudeli pöörama kallakule vastassuunas. Selletõttu olgu mudeli tagantvaates stabilisaator risti kiiluga (joonis 4).

Joonis 4

Ka kiilu ja stabilisaatori pindade kaardumine paneb mudeli pöörlema ümber pikitelje.

NB: Enne igat lennutamist kontrolli mudeli korrasolekut!

 

 

Praktilisi nõuandeid ja võtteid ringi edukaks tööks pabermudelite valmistamisel

(Ringijuhile)

Enne kui alustada õpilastega pabermudelite valmistamist, on vaja muretseda vajalikul hulgal sobivat materjali šabloonideks ja mudeliteks. Kui töötatakse 4.-5. klassi lastega, tuleb šabloonid valmistada ringijuhil enesel 1 komplekt 1-2 õpilase kohta. Selleks tööks võib kasutada ka vanemaid ja kogenenumaid ringi liikmeid II-III a mudellendureid ehk 6-8 klassi õpilasi, kes on varem pabermudeleid valmistanud ning võivad õpetajale olla assistentideks noorematega töötamisel (eriti rakendada komnoori põhimõttel 1+2). Mudeliteks sobib paksem joonestuspaber, kuid asja ajab ära ka lauakattepaber, mis on rabedam kui esimene ja selletõttu nõuab murdejoonte ette sissetõmbamist, et saada sirgeid murdeservi ja siledaid pindu. Tööriistadest on peamised normaal- või vähema suurusega paberkäärid, mille üks haru tuleb viiliga otsast naaskelteravaks teritada (pilude torkamiseks). Peale selle olgu šabloonidesse pilude tegemiseks terav skalpell või taskunuga. Joonlaud olgu mõõtudega ja kui võimalik, siis metallist, pikkusega mitte alla 30 cm. Ruutvõrgustiku joonistamiseks vajatakse veel täisnurkset kolmnurka ja mõõtude ning kõverjoonte ülekandmiseks sirklit ja lekaale. Ka kustutuskumm on vaja vigaste joonte kustutamiseks. Kui on jooniste järgi valmistatud 1. šabloonide komplekt, võib teised joonistada põhikomplekti järele; see, et järgnevad šabloonid tulevad vähe suuremad (pliiatsi paksuse võrra), ei tohiks eriti segada, kuna toorikute mõõtmed on antud lõikamisvaruga.

5. mudeli teliku jalad venitatakse kääriotsaga seest laiemaks, et ratta karp-voolundaja püstik koos tugišpilkaga mahuks sinna sisse. Selle mudeli propellerinupp ei ole tingimata vajalik osa ja võib jääda ka tegemata!

Kui tekib küsimusi, millest ei saa omal jõul selgust, võib alati pöörduda Noorte Tehnikute Maja mudellennuinstruktorite ja kogumiku autori poole.

E. Helme